Vaata saali
Saada kiri

Athena Konverentsi- ja Kultuurikeskus on restaureeritud ja disainitud nõudlikule külalisele, kes hindab suursugust atmosfääri, kvaliteeti ja head teenindust.

 

18. sajandil ehitatud ja 2006. aastal sarnases stiilis renoveeritud maja sisaldab kolme saali, millest suurim mahutab 300 külalist teatristiilis, vastuvõttudeks kuni 500 inimest. Lisaks on majas unikaalne 150-kohaline black-box stiilis saal ning 30-kohaline privaatsaal. Maja alumisel korrusel on võimalik välja rentida ka restoran Volga ruumid, mis mahutavad ligikaudu 150 inimest. Konverentsi ja restorani poole ühendamisel saab korraldada kogu maja hõlmavaid üritusi, mahutades 700 inimest.


Uudised
Näitus „Meie lugu ehk Kas sa Põltsamaa marmelaadi mäletad?“
28.07.2010
Näitus „Meie lugu ehk Kas sa Põltsamaa marmelaadi mäletad?“
Olivia Osiku digitaalselt töödeldud akvarellid
Athena Keskuses 28. juuli – 29. august 2010
Näitus „Meie lugu ehk Kas sa Põltsamaa marmelaadi mäletad?“ räägib loo kahest inimesest. Erinevais paigus sünnivad ja elavad poiss ja tüdruk. Nad kasvavad, õpivad, leiavad sõpru ja lõpuks nad kohtuvad. Armuvad. Nende elud põimuvad. Nad jutustavad teineteisele lugusid. Kunstnik Olivia Osik jutustab piltide ja tekstide kaudu iseenda ja oma mehe eluloo sünnist tänapäevani. Iga aasta kohta üks pilt. Kahepeale kokku 57 aastat ja 57 pilti. Tekstid piltide juures on vastavalt Olivia ja tema mehe Tarieli kirjutatud.












Grupinäitus ''Autoportree''
30.04.2010

Grupinäitus “Autoportree” Tartus

5. mail kell 18 avatakse Tartu Athena keskuses grupinäitus “Autoportree”, kus võib näha teema erinevaid lahendusi, kunstiliikidest on esindatud joonistus, maal, graafika ja fotograafia. Merike Sule-Truberti kureeritud näitusel osaleb 12 kunstnikku, kelle hulgas on Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengeid, sama õppeasutuse tegevkunstnikest õppejõude ja Tartu Kunstikooli õpetajaid.

Näitus jääb Athena keskuses avatuks 12. juunini. Novembris on “Autoportree” eksponeeritud Pariisis La Galerie Bastille’s.

Osalevad kunstnikud : Marina Aleksejeva, Peeter Allik, Maarja Andla, Timo Kähara, Olivia Osik, Riin Palumets, Per William Petersen, Sirje Protsin Petersen, Kaisa Reimand, Merike Sule-Trubert, Indrek Tali ja Kristina Viin.

Lisainfo: Merike Sule-Trubert merikasule@hotmail.com ; merike.trubert@artcol.ee

AUTOPORTREE…?!

Autoportree on levinud žanr juba sajandeid. Kas on veel midagi lisada, leida mõni uus lahendus? Ilmselt on, sest iga inimene on unikaalne kombinatsioon erinevatest füüsilistest elementidest ja iseloomujoontest.

Autoportreel kujutan iseennast. Enda psühholoogilist portreed on raske teha, ei ole lihtne olla objektiivne, minu iseloomu tunnevad enam mind ümbritsevad inimesed. Füüsilist mina tean paremini, püüan puudusi varjata ja tugevusi rõhutada.

Kas autoportreel olen see, keda arvan end olevat või pigem see, kellena tahaks teistele paista? Kas autoportree kujutamisviis ja tehnika annavad lisasõnumi? Autoportreel näitan, mis on mulle enda juures oluline ja mida tahan ka teistele näidata.

Autoportree ei ole dokumendifoto, mille kohta ütlen alati, et « olen sellel võõra näoga », autoportreel on minu õige nägu. Aga mul on mitu nägu ! Miks kujutan end nii ja mitte teisiti? See jääb minu teada…

SELF-PORTRAIT …?!

Self-portrait has been a well-known art genre for centuries already. Is there still something to add, to find a new solution? Apparently yes, because every human being is a unique combination of different physical elements and traits of character.

In self-portrait I depict myself. It is not easy to create my own psychological portrait, it is difficult to be objective, and my character is better known to the people who surround me. I know better my physical self, I try to conceal my weaknesses and highlight my strong points.

Who is in self-portrait – the person I presume to be or somebody who I want to appear to be for the others? Do the technique and the way of depicting give an extra message? In self-portrait I show what is important about myself for me and the me I want to show the others.

Self-portrait is not an ID-photo about what I complain always that “I have a strange face on it”, in a self-portrait I show my real face. But I have many faces! Why do I depict myself like that? I will not give away the answer…

L’AUTOPORTRAIT…?!

L’autoportrait est un genre bien connu déjà au travers des siècles. Y a-t-il encore quelque chose à ajouter, trouver une nouvelle solution ? Apparemment oui, parce que chaque être humain est un combinaison unique des différentes éléments physiques et traits de caractère.

Sur l’autoportrait je rends moi-même. C’est difficile de créer un portrait psychologique de moi-même, ce n’est pas facile d’être objectif, mon caractère est mieux connu pour les gens qui sont proche. Je connais mieux mon visage physique, j’essai de cacher mes défauts et insister sur mes traits positifs.

Qui est sûr mon autoportrait – l’être que je crois d’être ou plutôt quelqu’un que je voudrais paraître pour les autres ? Y a-t-il un extra message dans le technique et la manière d’exécution d’autoportrait ? Sur l’autoportrait je montre ce qu’est important pour moi-même et que je veux montrer aux autres.

L’autoportrait n’est pas une photo d’identité pour que je dis toujours que « là j’ai un visage méconnaissable », sur l’autoportrait on vois mon vrai visage. Mais j’ai plusieurs visages ! Pourquoi je rends moi-même comme ça ? Je vous n’explique pas…
Merike Sule-Trubert